Lohusuu vallast

Lohusuu valla lipp

 

Lohusuu valla vapp

Valla vapi roheline ülaosa viitab metsadele ja põldudele, sinine alaosa muidugi Peipsi järvele. Ühtlasi näitavad need Tartumaa vapivärvid paikkonna ajaloolist kuulumist, hõbedane seob aga Virumaaga. Hobuserauad sümboliseerivad valla eesti ja vene kogukondi ning valda läbivat ajaloolist postimaanteed. Lainelõikeline hõberiba tähistab valla jõgesid ja õngekonksud peamist elatisallikat, kalapüüki.

Lohusuu vald ja ajalugu

Väike Lohusuu vald (102 km2) paikneb Peipsi järve looderannikul, maakonna edelanurgas. Siin on vaid ligi 800 elanikku, neist valdav osa elab rannakülades, ca 377 (01.01.2014) on Lohusuu aleviku elanikud. See- eest on vallal 17 km pikkune kena Peipsi rand. Kusagil Eestis ei kulge maantee nii ranna lähedal, kui Kalmaküla ja Lohusuu vahel. Valla maad paiknevad liivasel tasandikul, mis kunagi oli Peipsi järve põhi ja on kaetud metsade ning soolaikudega. Viimasel ajal on Põhja- Peipsi kalanduskeskus saanud tuntuks juuli algul toimuva rahvarohke kalalaada poolest, valla territooriumil on mitu majutusasutust, ehitatakse välja laagriplatse ja väikeseid supelrandu. Lohusuu vallast läbisõidul võib näha teeääres kalamüügikohti, veel müüakse sibulat ja kurke.

Vallakeskus asub Avijõe alamjooksul ja koosneb kolmest osast: Avinurme tee ääres ja jõe idakaldal, Ülejõel elavad eestlased, järve ja maantee vahel aga asub Veneküla, kus nii uue kui vanausulised venelased juba sajandeid kalapüügiga tegelevad. 1601. a nimetati siinset kaluriküla Lochoseks. 

Läbi Vadi Avinurmest tulev tee on väga kaunis, kulgedes piki Avijõe läänekallast läbi männimetsade. Umbes 1 km pärast vallapiiri on paremal metsas umbes 1000 aasta vanused vadjalaste ehk Rootsi kääpad. Separal asub metskonnakeskus, pärast seda paremale pöörav sihitee viib Kärasi soo kaitsealale. Aedlinnalaadse aleviku põhjaosas näete kõigepealt kultuurimaja, siis kenade väravate ja kõrge torniga 1882. a valminud luteri kirikut. Hea oreli ja akustikaga hoones toimuvad kaunid orelikontserdid. Kiriku kõrval, kauni kasesalu serval on kiige ja laululavaga peoplats, vastas aga uus ja vana koolimaja ning hoolitsetud kooliaed. Haridust hakati Lohusuus andma juba 1697. a, 30 aastat varem oli valminud puust Torma abikirik. Vana kooli seinal on mälestustahvel siin 1763. aastal köstri pojana sündinud esimesele eestlasest rahvavalgustajale, keele- ja kirjamehele Otto Wilhelm Masingule, kes juba 1821- 1825. a andis välja „Maarahva Nädalalehte", praeguse Maalehe otsest eellast. Siinses 2003. aastal valminud muuseumis on Masingu, kultuuri- ning kalandustoad, korraldatakse ka näitusi ja ajalooliste esemete väljapanekuid. Siin paiknevad ka huvikeskus ning raamatukogu. Veidi edasi, Jõe tänava nurgal, meenutab mälestussammas Vabadussõja Lohusuu lahingut, jõepool on kivi 1941. aastal hukatud antikommunistidele. Peipsi pool, kahe tee vahel laiub põline kalmistu ja heas korras torniga kabel, mis kirikukski kõlbab.

Väga maaliline on laugete kallastega lai jõgi vana Jõe tänava silla juures. Ülejõe teel vasakule minnes pöörab ca 1 km pärast kenade eramute vahelt paremale kitsas metsatee, endine vana Riia- Peterburi postitee, mis viib läbi Raadna Rannapungerjale (tee lõunasuund lõpeb 1,5 km pärast Vadi soos). Otse Tudulinna raba suunas sõites tuleb autotee lõpust 300 m üle põllu minna, siis jõuate regiooni suurima Sidani hiidrahnuni. Hiiglane on osalt maa sees, ligi 3,5 meetri kõrgune ja ca 30 meetrise ümbermõõduga. Vasak teeharu läbib Separa ja lõpeb tühja metsasalu juures.

Kauksi poolt tulles näete kõigepealt vene kalmistut, kus samuti on kabel. Enne silda alla pöörav tee möödub värvikast, hästi hooldatud Jumalailmumise õigeusukirikust (1898) ja jõuate jõesuus asuva Peipsi suurima kalasadamani. Peamiselt 18. sajandil tekkinud mitme tänavaga Veneküla jääb kiriku taha, siin on avar,  kõrkjarand ja avaneb ilus vaade Peipsi järvele.

Suudmest läänes, suitsukala müüva kioski taga paikneb mõnus Torioja puhkeala, kämping ja ujumiseks kõrkjatest puhastatud liivarannalõik. Siin on lõkke-, korv- ja võrkpalliplatsid, piknikulauad. Alevikust veidi läänes, noorte mändidega liivaluitel on laudade- pinkidega puhkeala, rada viib supluskohta. Siit alates läheb maantee vahetult Peipsi kaldal kuni Mustveeni.

Peipsi järv

Vasknarvast Pihkvani ulatuv Euroopa suuruselt neljas järv on Ida- Virumaastki suurem- 3555 km2, millest Eestile kuulub 1530 km2 ehk 43 %. Liitjärv on maksimaalselt 152 km pikk ja 47 km lai, kuid vaid 15,3 m sügav. Siia suubub 237 jõge ja oja ning põhiosa veest saabub Velikajast ja Emajõest. Nagu kõigist teistestki järvedest, voolab Peipsist väljavaid üks jõgi- Narva. Eestis on Peipsi rannajoon 175 km pikkune, järvetase on keskmiselt 30 meetrit üle merepinna. Sealjuures põhjakallas tõuseb pikkamööda ja luited jäävad veepiirist üha kaugemale. Lõunasse valguv vesi ujutab aga üle Pihkva järve madalaid rannaniite. Kõik 29 saart ja laidu asuvad lõunaosas, enamik neist kuulub Venemaale. Piirissaar oli 18. sajandi lõpul 20 km2 suurune, millest praeguseks on järgi vaid 7,5 km2. Peipsi on üks maailma kalarohkemaid veekogusid, andes 1 hektarilt kuni 30 kg aastas. Peipsi järvest püütakse ligi 90% meie mageveekaladest. Tähtsaimad püügiobjektid on Peipsi siig, rääbis, latikas, ahven, haug, tint ja särg. Talvine suure ahvena püük meelitab siia sadu kalamehi ka Lätist ja Soomest. Vesi soojeneb suvel keskmiselt 22 kraadini, madalas kuni 25 kraadini. Paraku esineb üha sagedamini ka vee õitsemist, mis näitab järve eutrofeerumist ehk vee liigset toiteaineterikkust. Soe vesi, üle 30 km pikkune kuldse liivaga põhjakallas, loodekalda supluskohad ja 4 võrratusse rannamännikusse rajatud RMK telkimisala muudavad piirkonna mõnusaks ja kauniks suvituspaigaks. Kuigi riigikorra vahetumine tingis tagasilanguse on juba taastatuna avatud mitmed endised majutuspaigad ja ehitatud ka uusi. Privaatsete rannalõikude leidumine on heaks põhjuseks siinkandis suvitamisele.